Üle pika aja siis jälle leiba küpsetama!

Juuretise leib

Otsisin oma vanad leiva küpsetamise lood üles ja endalegi imestuseks avastasin, et esimene neist oli kirjutatud ka 27.01 aind et eelmisel aastal
Täna (27.01) on siis plaanis uuesti leiba tegema hakata. Juuretis ootab kapis ja ka päevalille seemned. Prooviks panen ka täistera müslit seekord, lapsed on lihtsalt selle järgi hullud! Ja enda hullusest inspireerituna proovin panna ka Monini iiri maitselist likööri, mis mulle sünnipäevaks kingiti. Eks jään isegi siis ootama, kuidas sellega hakkama saan, nüüd kus ajagraafik veidi erinev siiamaani olnust
28.01 kell 23:30 mässisin siis juuretise, rukkijahu ja 350 ml vett saunalinasse ning panin radiaatori äärde ootama. 29.01 kell 8:30 lisasin taignale 4 spl suhkurt, 1 tl soola, täistera müsli ning päevalilleseemned, Monini likööri ja täistera rukkijahu. 2 tundi lasin sesita ja siis panin ta ahju!

Leib sai küll valmis juba eile (29.01) ja enamus sellest äragi söödud, kuid ei olnud aega ennem seda lugu lõpuni kirjutada. Lapsed on praeguseks viimsegi tüki leivast nahka pistnud ja ma ise ka ütleks, et oli äga hea maitsega leib. Selline magusam ja tervislik- kuna täistera seemneid oli seal palju. Ka Monini Iiri siirup andis levale veidi omapärasema maitse Ainus häda, mis oli seisnes selles, et leib jäi natuke kõva, proovin järgmine kord veidi õli taignale lisada, võibolla on abi…

lumehelbeke

Oli sügis. Lapsed ei saanud enam iga päev tundide kaupa väljas olla. Nüüd istusid nad toas, näod nukralt vastu aknaklaasi surutud ja vaatasid, kuidas puudelt viimased lehed aeglaselt maapinna poole langesid. Ja kõik mis nad kuulsid, oli vihmasabin katuseviiludel. Naeratus nende nägudelt oli kadunud pilve taha, nagu ka päike helesinisest taevast.
Ilmad läksid külmemaks ja laste nägudele ilmus tasahilju jälle kelmikas naeratus, kui nad hommikusel kooliteel märkasid poriloike, mida kattis kirmetis. Nii vahva oli ju läbi iga jäätunud lombi tatsata!
Peagi olid ilmad juba nii külmad, et maha sadas esimene lumi. Nagu ikka sulas ka see ära ja sellele järgnes teine ning kolmas, kuni lõpuks olid ilmad juba nii külmad, et lumi võiski maha jääda.
Sel detsembrikuu hommikul, kui väljas oli 5 kraadi külma, sadas maha ka Lumehelbeke. Ta ei teadnud, kust või millest ta alguse oli saanud, kuid kõik mida ta siiani oma elus näinud oli, olid valged pilved ja sinine taevas. Need kaks olid tema jaoks kõige ilusamad siin ilmas, nagu suve ootavatele lastele on ema ja isa.
Alguses liugles lumehelbeke kõrgele puulatva, kus ainsateks sõpradeks olid seal peatuvad ja hirmsasti kraaksuvad varesed. Tuul aga tõstis ta sealt taas lendu, ning nüüd langes ta maja katusele, korstna kõrvale. Seal tundis ta soojust, mis tuli maja tubadest ning unistas, kuidas küll võiksid maitsta kõik need road, mida pereema iga päev hoolsasti küpsetas.
Kuid ka seal ei peatunud ta kaua, ning langes veelgi madalamale, täpselt õunapuu okstele asetatud lindude jaoks välja pandud majakese ette. Siin oli lusti ja tralli iga päev! Kohe kui lapsed lindudele teri tõid, lendasid siia rasvatihased, kelle kuub oli kaunilt roheline, ning kellede pead ehtis uhke must müts. Nendest veelgi rohkem oli aga särtsakalt siutsuvaid varblasi. Kuid vahel, vahel harva võis näha ka punarintset leevikest, kes oli lumehelbekese silmis kauneim olend teiste seas!
Iga päev ootas ta just leevikest, et temaga paar sõna juttu puhuda. Nii kuulis ta jutte sellest, et kaunimad linnud, nagu näiteks kuldnokk ei ela talvel üldse siin. Et nad lendavad ära, kuna kardavad külma pakast ja jäist tuult. Kui lumehelbeke ühel päeval siis uhkelt teatas, et jääb siia ootama, kuni kuldnokk tagasi tuleb, puhkesid kõik linnud naerma ning üks vares kraaksus kõrgelt puu otsast:” Kullake, sina sulad selleks ajaks ära!”
Lumehelbeke ei teadnud, mida tähendab ära sulamine ja unistas oma mõtetes kohtumisest süsimusta sulestiku ning kuldse nokaga linnust. Enam ei oodanud ta leevikest, sest too tundus nüüd uhke ja kõrk! Kuni ühel ööl tuli jälle tormine ilm ja tuul ta veelgi madalamale lennutas. Nüüd oli ta päris maapinnale, suurde lumehange langenud.
Hommikul jooksid lapsed õue, mängisid lumesõda ning seejärel hakkasid lumememme ehitama. Kui kaks alumist palli olid valmis ja kolmaski peaaegu tehtud, veeretas pisike tüdruk palli ka üle lumehelbekese. Nii jäigi ta palli külge kinni, tüdruk ulatas palli oma vanemale vennale ning too asetas selle ilusti lumememmele peaks. Vanem õde tõi toast söetükid ja porgandi, millest said lumememmele silmad, nina, suu ja nööbid ning asetas talle kätte kaseoksa ja kaela vana salli. Ning siis juhtus midagi lumehelbekese jaoks väga hirmsat- vanem vend tuli suure potiga ning asetas selle lumememmele mütsiks, täpselt nii, et vaene lumehelves jäi sinna alla pimedusse lõksu.
Nüüd ei näinud ta enam valgeid pilvi ega sinist taevast, keda oma emaks ja isaks pidas, ega koledasti kraaksuvaid vareseid ega ka uhket leevikest, kellega vahel juttu puhuda. Nii istus ta seal pimedas ja üksi, tundes iga päevaga, et päike soojendab potti tema kohal üha tugevamini. Nii hakkas ta ka aru saama, mida tähendab see ära sulamine. Lumehelbeke oli väga kurb.
Ühel päeval, kui päike oli juba erakordselt palav ja lumehelbeke oli poole väiksemaks jäänud, kuulis ta enda pea kohal mingit mütsatust. Edasine oli nagu üks suur virr-varr. Veel kuulis ta kõrvus maailma kõige kaunimat häält, teadmata kellele see kuulub. Äkitselt kukkus pott lumememmel peast, lumehelbekese peale paistis kuumalt helendav päike ja veel ennem, kui ta päris ära sulas nägi ta oma päästjat- seda kes ta vangitornist välja aitas- see oli süsimusta kuue ja kuldse nokaga lind, kes laulis kaunimat viit maailmas…

Mees mustas

Mees mustas kõndis mööda uduga kattunud tänavaid. Siinsed majad olid üksteise külge kinni ehitatud, ning muru või puu või koguni park, oli tõeliseks atraktsiooniks siinsetele elanikele. Sügaval tema mälusopis pesitses mälestus mingist teistsugusest kohast- lõpututest vilja põldudest, sügavatest metsadest, viljapuu aedadest ja mööda maastikku voolavatest ojadest ning jõgedest. Kuid see mälestus oli nii õhkõrn, et tal puudus täielik arusaam, kas see koht ka tõeliselt olemas on, või oli see kõik ainult üks ammune unenägu, millesse ta nii väga uskuda tahtis.
Siinsetelt tänavatelt kajas vastu valu ja nälga. See ümbritses sind siin igal pool ja tahes tahtmatta imes varem või hiljem ka sind endasse. Ta kaotas naeratuse su näolt, su mõtteisse tekkisid egoistlikud ja ennast ülistavad mõtted ja peagi muutusid sa sama ükskõikseks, kalgiks ning külmaks, nagu oli kogu ülejäänud maailm su ümber. Sa muutusid sama tühjaks. Sa ei armastanud, sa ei hoolinud, sa ei tundnud. Sa lihtsalt olid.
Ka täna viibis pimedates majasoppides tundetuid, näljast nõrkevaid silmi, kes mööduvat kuju jälgisid. Siin ei olnud sa iial üksi, alati oli keegi kes sind jälgis ning nurjatuid mõtteid mõlgutas. Kuid seekord ei teinud nad muud, kui sisisesid, kui mees mustas nende toidule või muule väärtuslikule liiga lähedale sattus. Nad olid temast nõrgemad, ning tundsid seda iga oma keharakuga. Tema ergas kõnnak ning iseteadlik välimus reetsid nii mõndagi tema olemusest. Siin polnud eriti valikuid- ta oli kas koonlane või… Selle viimase peale ei julgenud pimeduse olevused isegi mõelda mitte, sest tema jaoks oleks olnud just nimelt nemad järgmiseks õhtueineks. Kuigi jah, mitte kõige maitsvamaks aga siiski.
Peagi jõudis mees mustas õige majani. Ta tundis seda lõhna järgi. Välimuselt ei erinenud see kiviehitis teistest. Eesukse kõrval olid üle kahe korruse ulatuvad võimsad sambad, mida ehtis kolmnurkne katuse viil. Nii oli see enamus siinsete majadega. Veidi erilisemaks tegi ehitise asjaolu, et kolmnurkse viilu taga oli kõrge ümmargune kuppel, mis oli majale justkui krooniks. Selline kuppel andis märku, et selles hoones käis kõrgklassi koorekiht õhtuti koos aega veetmas. Selle linna majad olid lihtsa ehitusega, kuid rangelt reeglipärased, massiivsed ja suurejoonelised. Eraldi nähtuna oleksid nad kõik olnud omaette vaatamisväärsused, kuid kuna neid oli meeletult palju kokku kuhjatud, jätsid nad lihtsalt ülepaisutatud mulje.
Kui mees mustas raske ukse avas, sattus ta suurde saali, mida kaunistasid ümarkaared ning kust võis näha veel paljudesse sama laadsetesse ruumidesse. Laed olid ääristatud hammaslõigete või meandritega ning otse nende alt kasvasid välja tohutud joonia stiilis sambad. Laes ilutsesid maalingud.
Siin oli teisigi inimesi ning selleks, et jõuda tantsusaali pidi ta läbima mitu ruumi, kus kõikjal oli peenelt riietatud mehi ja naisi. Üks toretsevam, kui teine. Mõni naine kandis veel ülilaia rokokooseelikut, kuid üldiselt oli see asendunud lihtsa valgest musliinist avara kleidiga, mille all kanti liibuvat trikood. Mõni julgem kandis juba ka siidist või sametist kleite, mis tundus saavat uueks moesuunaks kogu linnas. Peakattena kasutati kübaraid, mis olid nii mõnelgi kaunistatud sulgedega ning enamasti kuulus riietuse juurde ka õhuline sall. Mehed kandsid tavalist lühikest kuube ning liibuvaid pükse ja kübarat.
Mees mustas- tema riided olid kõik eranditult mustad- liibuvad püksid ja pikk mantel ning kõrge kübar, mis peitsid ta olemust päris hästi, kõndis otsustavalt läbi ruumide, kuni jõudis tantsusaali, mille vasakpoolses nurgas oli tohutu ornamentidega kaunistatud ning valgeks värvitud ümmargune kamin, mis kogu maja soojendas. Saal oli inimesi täis ning jutu sumin kostus läbi kogu maja. Enamus inimesi vaatas meest mustas kahtlustavalt, kuna teda ei tuntud. Teine osa aga ei pannud teda isegi tähele.
Neil oli õigus teda kahtlustada, ta ei olnud siin ilma põhjuseta. Tal oli ülim eesmärk. Ta pidi leidma punase toa. See ülesanne oli muutunud juba tema elupõhimõtteks, kuna ta oli selle nimel ohverdanud kõik. Ta oli muutunud tuimaks ja kalgiks, ei mäletanud enam oma kodu ega neid kellest kunagi hoolis. Ta ei mäletanud isegi enam, et need asjad üldse kunagi eksisteerinud olid. Nüüd pidi ta leidma lihtsalt punase toa. miks täpselt ta ei teadnud, nagu ka seda mis seal toas nii tähtsat on. Ta teadis vaid, et peab selle leidma, nii nagu imik teab pärast sündimist, et peab hingama hakkama.
Otsivalt vaatas mees mustas inimeste seas ringi, ning kui talle lõpuks tundus, et nägi olevust keda otsis, lummas ta meeli keegi võõras. See naine hõljus ta vaateväljast mööda, kui kevadine päike, ning esialgu ei näinudki ta teda vaid tundis lõhna. Rosmariini puhast ning eluandvat värsket hõngu, mis teda uimastas. Siis suutis ta oma pilgu fikseerida ning nägi naist. Lumivalge nahaga graatsiat, kuldsed lokid kaelale langemas. Ei, see naine ei kõndinud temast mööda, ta hõljus! Nii pehme ja õrn oli ta kõnnak! Hetkeks ta peatus ning vaatas mehele otsa, sel silmapilgul tundis mees suve ja õitsvate lillede lõhna, kuigi ta ei mäletanud enam, mis nimelt sedasi lõhnab. Aga teda valdas meeletu igatsus selle paiga järele, kus seda aroomi tunda võiks.
Veel siiski, kui naine ammu temast möödunud oli, nägi ta tema lumivalget rohekas kollase mustriga kleiti enda silme ees liuglemas ning lokke sammu saatel õõtsumas. Ta tundis lõhna mis… Ja siis see kadus. Ta ei näinud enam naist ega kleiti ja ninasõõrmetesse tulvas pimeduse ning niiskuse lõhn. Kohati oli selles tunda ka hallitust. Ilmselt tuli see sellest, et päike polnud linna tänavaile juba aastaid paistnud.
Hetkeks otsis ta veel naist, kuid siis meenus talle ülesanne ning ta vihastas kohutavalt ise enda peale. Ta oli mingil naisel lasknud end segada. Oma meeli häirida. Milline rumalus!
Pead raputades ning kätt vastu külge puhtaks lüües, nagu oleks ta midagi räpast katsunud, sukeldus ta uuesti rahvamassi, et leida täna õhtune ohver. Lüli, mis viis ta lähemale punasele toale.
Lõpuks silmas ta teda taas. See oli keskealine härrasmees, kes oli juba aastaid kompaniid ärritavaid samme teinud. Ta viibis kohtades, kus poleks pidanud viibima ning teadis juba liiga palju. Sellepärast anti just mehele mustas ülesandeks see segav tegelane kõrvaldada. Sest mees mustas oli kõigist kõige vähem mõjutattav. Ei teatud asja millest ta oleks hoolinud, ning see seadis punase toa otsingu mehe jaoks kõige tähtsamale kohale. Just selliseid tööriistu kompanii oma ustavate töötajate rivvi vajaski. Nende puhul ei tulnud reetmine kõne allagi. Nad olid oma ülesandele truud kuni surmani.
Nähes, et mees suundub mööda ilutsevat treppi üles, sammus ka tema läbi rahva massi sinna poole. Jõudnud teisele korrusele, märkas ta üht ust mis hetk tagasi sulgus. Otsustavalt kõndis ta ukseni, surus kõrva vastu seda ning üritas kuulata. “Isa, ta on siin, ma nägin teda.” Lausus murelikult keegi naisterahvas. “Seda ma arvasin” vastas mees, “me peame ülimalt ettevaatlikud olema.”
Mees mustas tundis ukse taga, et täna on tema õnnepäev. Lisaks vanamehele saab ta ka tolle tütre. Tundes suurt kihku oma töö lõpule viia, tõmbusid tema käed rusikasse ning sõrme nukkidest kasvasid välja pikad metallsed küünised. Tema ülemisele hambareale ilmusid verd janunevad kihvad ning nägu moondus ebardlikult krimpsuliseks.
Ühe ainsa kerge löögiga, lõi ta ukse maha ning tormas otsejoones keskealisele mehele kallale. Mehel käest hoidnud naisterahvas viskus diivanil, kus nad istusid, kaugemale ning kiljatas. Kui mees mustas tema poole vaatas tundis ta otsekohe ära tantsu saalis nähtud kauni olevuse. Taas tungis tuttav, kuid samas tundmattu suve ning lillede hõng talle ninna. Ta ei suutnud midagi teha- ei suutnud meenutada, mõelda või vastu puigelda. Ta tundis kuidas moondub taas meheks, ning et see mees on esimest korda aja jooksul, mida ta mäletas, suutmattu oma tahtmist ellu viima.

II

Endiselt oli kõik tema silme ees must. Kuid ta tundis imelikku lõhna ning õhk oli ebatavaliselt kuiv. Miski nagu põletas ta keha, kuid see tuli ei kõrvetanud ega teinud valu. Pigem vastupidi, see oli mõnusalt soe. Siis muutus kõik erekollaseks ning avanud silmad sattus ta paanikasse.
Äkilise liigutusega tõusis ta istukile ning surus end vastu seina. Siis nägi ta et lamas mingil kivist pingil ja et ka sein mille vastu ta end surub on kivist. Ainult, et… See nagu polnud päris kivi, sest see oli soe ja hetkeks tundus nagu ta nägemisel oli ka midagi viga, kuid siis ta mõistis, et see oli hoopis valgus. Nii ere valgus, mille sarnast ta ei mäletanud. Hetkeks sööbis ta mällu pilt kollasest labradorist ning võililli täis aasast. Kuid see purunes kohe peale ilmumist. Ta ei teadnud, miks need mälestused ajast, mida ta ei mäletanud teda piinasid. Kelle mälestused need olid ning kust need tulid?
Tillukese kambri uks avanes ning sisse astus tõmmunahaline pisike naine. Mees mustas võpatas ning vaatas teda veidi kohmetunud pilgul, kuna polnud nii tõmmu nahaga olevust veel näinud. Kuid siis liigitas ta tolle tumedate jõudude käsilaseks, nemad võisid oma nahatooni ükskõik milliseks muuta.
Naine kandis kätel kandikut, ning ka tema lõhnas kummalise soojuse järele. Soojuse, mis nüüd tundus olevat igal pool tema ümber. Soojuse mis tundus õhkuvat sellest eredast valgusest, mis ta silmadele haiget tegi. Kus ta ometi oli? Ja miks?
Naine asetas kandiku lauale, mis oli kambri teises otsas ning lahkus toast sõnagi lausumatta. Mees mustas oli nüüd rahunenud. Millegi pärast oli siin tal kodune tunne. Ja see oli tunne, mida ta ei olnud juba väga ammu tundnud.
Taas tulvas ta silme ette mälestus- viljapõld ja naise naer. Väga erilise naise naer. Ta jooksis mehe poole ning kogu maailm oli täis tema kaunist naeru. Helesinine siidkleit lendles õhus, metsmaasikatest kee hüples lopsakatel rindadel, ning karikakrapärg kaunistas ta punakasblonde juukseid. Täpselt sel hetkel, mil hakkasid meenuma naise näojooned mälestus kadus. Kuid värskete maasikate magus hõng paitas endiselt mehe ninasõõrmeid. Miks ta mäletas naist ja neid tundeid? Need tundusid tema omad olevat. Aga hetkel, mil katkes mälupilt, kadusid ka tunded. Alles jäi vaid äng ja tühjus. Kaotusvalu.
Mees mustas vaatas toas ringi. Kandik. Sellel oli toit. Äkitselt tundis ta meeletut nälga. Mees tõusis ning sammus ettevaatlikult lauani. Kandikul olid värskelt praetud pannkoogid ning nende kõrval küpsed maasikad. Siit siis see lõhn. Aga mälestus ja tunded naisest? Kas kõigest maasikate lõhn võis need esile tuua? Ta unustas mälupildi ning hakkas aplalt sööma. Värskeid, mahlaseid marju polnud ta juba aastaid saanud. Linnas need lihtsalt ei kasvanud. Seal ei olnud ju seda… Päikest… mõtles mees ja vaatas kambri pisikesest aknast välja. Alles nüüd ta taipas- see ere valgus- see oligi päike!

III

Mehele tundus nagu ta oleks pisikeses kambris juba terve igaviku istunud ning mõelnud. Mõelnud sellest miks ta siin on ning miks kompanii polnud teda juba päästma tulnud. Mõelnud, kes oli too imekaunis naine keda ta ballil oli kohanud ning kes ta võimed ainuüksi oma pilguga alla surunud oli. Kaua ta siin veel ootama peab? Ja päike… See tundus erilise müsteeriumina. Ta ei mäletanud, et oleks ise kunagi päikest näinud, kuid oli kuulnud jutte. Jutte sellest kuidas kunagi päike tänavatel sirreldas ning akendest sisse paistis ja inimesi soojendas. Jutte sellest, et päikesel on võime panna taimed kasvama ja muuta lumi voolavaks veeks. Kunagi oli ta neid uskunud aga nüüd? Juba aastaid oli ta jutte päikesest pidanud rumaluseks. Väljamõeldiseks, müüdiks. Kuid ometi talle tundus, et ta mäletab. Et päike on kunagi ammu tema peale paistnud…
Mees mustas kuulis samme. Võti pandi lukuauku, keerati, link vajutati lahti ning massiivne rauduks avanes. Uksel seisis see sama mees. Tema ohver ning mees mustas tundis kuidas hakkab jälle hundiks muutuma.
“Kas sa tõesti arvad, et see sul seekord õnnestub?” küsis ohver pilkavalt.
Mees mustas oli nüüd peaaegu moondunud ning viha mis temas mehe vastu kees andis viimase lükke. Ta kargas oma kohalt püsti ning ühe väleda hüppega oli juba mehe juures ning lükkas ta pikali. Pea käis ringi. Kõrvus kumises. Jälle see lõhn!
“Kas sa tõesti ei mäleta?” kajasid toas sõnad. Selle sama naise sõnad. Kõik tunded, soojus, armastus, lootus ja kirg- need kõik valdasid teda taas. Ta tundis- oh, kui hea oli tunda!
Meelepettest segasena langes ta pikali maha. Jälle muutus ta tagasi meheks ning lamas seal, tundes kuidas kõik keerleb ta pea kohal ning see lõhn. Suve ja lillede lõhn…

IV

Kui ta taas teadvusele tuli oli mees ikka tema juures. Ta ise lamas kivist pingil, olles kinni seotud. Nad viibisid ikka veel seal samas toas. Mees vaikis ja sama tegi ka mees mustas.
“Mida sa mäletad päikesest?” küsis mees lõpuks, oma kõmiseva häälega, lõhkudes nii toas kajava vaikuse.
“Päikest pole olemas.” vastas mees mustas.
“Kas tõesti?” küsis mees vastu, käega akna suunas viibates. “Kuidas sa seda siis seletaksid? Avalon… See on ju su nimi?”
Kuuldes seda nime tabas meest meeletu valuhoog. Talle tundus nagu õhk saaks ruumis otsa ja rinnus kõrvetas.
“Avalon!” kuulis ta kauguses kellegi häält. Maailma kõige tähtsama inimese häält. Oma ema häält. Ta nägi ennast porilombis mängimas. kühvliga tõstis ta porisegust vett ämbrisse ning valas siis jälle tagasi loiku. “Avalon!” kostus hõige uuesti. “Tule tuppa!”
Mälestus kadus. Aga seekord ei tundunudki see enam kellegi teise oma. Ta ei tahtnud et see oleks kellegi teise oma. Ta tahtis seda mälestust, mälestust oma emast. Mälestust… päikesest… jah päikesest, sest kui see tõesti oli tema ema siis ta mäletas päikest. Sest sel päeval soojendas päike poriloigu vett kus ta mängis.
“See pole päriselt.” vastas mees mustas.
“Ometi tundsid sa midagi? Sulle meenus eksole? Kas sa oled endalt kunagi küsinud, miks kompanii nii väga punast tuba leida tahab?”
“Et päästa maailm. Et päike taassündida saaks. Et muru võiks jälle kasvada ja lilled…” Jälle mälupilt- rukkililled viljapõllu ääres. Kummardudes korjab ta neid tahtes kellegile kinkida. Tõustes näeb ta sügavrohelisi silmi. Kõige lummavamaid maailmas. Kelmikat naeratust raamivad punakasblondid juuksed. Nüüd teab ta mis värvi on armastus- selle naise värvi. Mälestus kaob…
“Kas meenus veel midagi?” küsis mees.
“kompanii kasutab ära segaduses inimesi. Ta treenib nad tugevaks ja tundetuks. Treenib seni kuni nad ei mäleta oma minevikku. Võtab neil nii ära valu, mille tõi kaasa maailma muutumine. Päikese kadumine poolelt maakeralt. Seda et see poolel veel endiselt alles on teavad vähesed. Nüüd tead seda ka sina. Meil oli vaja just sind- sest sina oled kõige tugevam nende ridades. Nad arvavad, et sa ei hooli millestki. Aga nad eksivad. Temast sa ju hoolid.”
Mees võttis suured kõrvaklappid ning asetas need Avaloniks nimetattule pähe. Mees mustas vajus unne.

V

Töövestlusele saabus järgmine kandidaat. Mees tõesti ei oodanud enam midagi- ta oli juba igasuguseid näinud ja ka üllatatda polnud teda enam millegagi. Uks avanes ja ta astus sisse, mees isegi ei vaadanud sinna poole, vaid kriitseldas midagi enda ees lebavale paberilehele. Naine istus tema ees olevale toolile. Ta teadis, et see oli naine, sest tundis lõhna. Mees pööras pilgu paberitelt ning kohmetus. Need silmad, see suu ning juuksed- maailmas siiski oli veel midagi mis sai teda üllatada…

***

Vihma sadas. Kuid tema ootas. Olles üleni läbimärg tilkusid ta riided külmast veest, kuid tema süda põksus põues kuumalt. Tänu sellele ei tundnud ta ka külma, aind pimedat ning rumalat armumist. Peagi tuli naine nurga tagant, kandes pea kohal lillakasroosat vihmavarju mis sobis hästi ta sirelililla mantliga.
Mees tundis kuidas miski temas elama hakkas. Liblikad lendasid kõhus ning kogu keha valdas mõnus surin. Ja selle kõige põhjus oli vaid üks naine. Naine keda ta armastas.

***

Mees avas silmad. Kevadine päike paistis kardina vahelt tuppa ning langes otse triibulisele kaltsuvaibale. Naine oli juba üleval. Ta ei märganud mehe ärkamist, kuna istus seljaga tema poole. Pikad, punakasblondid kiharad vajusid paljale seljale, kui naine käega neist läbi tõmbas. Tal oli ümber vaid valge lina ning mees tundis vastupandamattut kihku naise järele. Mees tõusis ning pani oma juuksed ta pihale. Naine vaatas oma sügavroheliste silmadega tema poole, naeratas ning lausu õrnalt:”Avalon, mu arm…” Ta võttis mehe käe, surus selle oma kaelale ning suudles teda kirglikult suule.

***

Mees ei osanud oma õnne kirjaldada. See oli nii suur. Ta pani panni käest, vaatas naisele otsa ning lausus isegi uskumatta: “Me saame lapse” Naine vaid noogutas ning tema pilgust oli näha, et ka tema on sama õnnelik.

***

“Mul on väga kahju,” lausu ämmaemand. “Teie naine suri sünnitusel. Kahjuks ei suutnud me ka last päästa.” Need sõnad purskasid mehele nagu tuld näkku. Ta vaatas naisele äraoleva pilguga otsa ning vajus tagasi diivanile, kus oli istunud. Ta tõsimeeli tundis kuidas kogu tema keha leekidesse lahvatas. “Ei!” lausus ta. “Te peate eksima, ma ei usu seda!” Mees tõusis jälle püsti ning haaras ämmaemandal käest. “Öelge, et te eksite? See ei ole ju tõsi? Mu naine ju elab, kõik läks hästi ja me saime imakauni tütre. On ju nii?” sosistas ta vaevukuuldavalt, hääl täis kohutavat hirmu. “See ei saa olla.”
“Mul on kahju,” kordas ämmaemand kahetsevalt.

***

Need mälupildid lõid mehele mustas kõik esialgu segamini pähe. Oli ka teisi- lapsepõlvest, kodust, sõpradest, koolist. Kogu tema minevik oli äkitselt ta silme ees. Need keerlesid ja keerlesid ta peas kuni lõpuks kõik ükshaaval oma koha leidsid.
Ta avas silmad. Ta ei tahtnud seda kõike mäletada. Ta ei tahtnud enam tunda. See oli liiga valus. Teada, et sa armastasid, et su armastusel oli vili ja et ühel hetkel see kõik lihtsalt võeti sult ära. Et sa ei saanud iial oma last kätel kanda, teda aidata, kui ta oli suremas. Et su naine suri selle nimel, et tema saaks sündida aga ometi oli see kõik asjata. Seda oli liiga palju kanda, liiga palju tunda. Aga ometi nüüd ta teadis. Teadis et kõik need mälupildid, tunded ja valu- need olid tema enda omad. Ja ta mõistis miks ta neid mäletada ei tahtnud.
Äkitselt sai kõik selgeks. Miks ta oli läinud kompaniisse ja oma elu punase toa otsinguile pühendanud. Kuid nüüd ta nägi, et ka see oli vale. See kõik, kogu tema elu oli üks suur viga. Ta ei tahtnud sedasi elada. Ta ei osanud enam mälestusi ka kustutada ja teda ei huvitanud enam päike ega punane tuba. Ta tahtis oma naise ja lapse juurde. Pisikese imiku juurde, keda ta isegi kunagi näinud ei olnud.
Mees võttis kõrvaklapid tal peast ning Avalon tõusis aeglaselt istukile. Ta pilk oli hirmuäratavalt tühi. Ta tõstis rusikasse surutud käe enda ette ning vaatas veel viimast korda kuidas küünised sealt välja kasvasid. Ennem kui keegi midagi teha sai lõi ta kiire liigutusega need endale kõrri. Täpselt arterisse. Ta ei näinud ega tundnud muud kui sooja, purskavat verd.
Nagu oli ta tapnud end tookord- enda keha kompaniile andes, tappis ta end ka nüüd. Ta ei tahtnud elada, ei suutnud elada, ei võinud elada, kui nemad olid surnud….

Kaitstud: MTÜ koduste emade tugigrupp

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

kaerajahu leib

Leidsin poest sellise asja nagu kaerajahu. Ostsin prooviks ühe paki. Peal on küll kirjas, et kookide ja küpsiste küpsetamiseks aga ma proovin teha nö valget leiba. Juuretise panin nii nagu ikka leiva teo ajal sooja vee ja rukkijahuga, seekord 15 t seisma. siis lisasin u tl soola, u 200 g suhkurt, linnase ekstrakti veidi ning nisu jahu 700 ml-se purgi täie, pähklisegu rosinatega ning viimaks kaerajahu u 400 g, kuni sain paraja paksusega taigna.

kuna teigin seda nii et lapsed olid juba üleval ei saanud seekord kohe vormi tainast sõtkuda ning jätsin ta kaussi seisma kuskil 4 tunniks. Oli seal ilusti kerkinud ja ma loodan, et see mulle karu teenet ei teinud ja et ikka ahjus veel edasi kerkib. 40 min on praegu seal olnud ja ootan juba isuga mis seekord siis välja tuleb. Hetkel näeb ta küll välja täiesti kriitvalge aga lõhnab nagu leib ikka

1,5 tundi oli kokku mu leib siis seekord ahjus. Maitse on täiesti tavaline- oleks võinud vb veidi magusam olla, hetkel on täitsa neutraalse maitsega. Koorik tuli seekord kuidagi mõnusam, tänu kaerajahule ma usun. Tundub nagu puudu oleks siit veel odrajahu, siis oleks ka eriline maitse olemas. Järgmine kord proovin ära

Prints Oliver III

Oliver

Poiss tundis kohe ära raudrüüs mehe. Hetkega mõistis ta, et ka Richardi meeled olid nüüd mürgitatud. Aga kuidas oli see võimalik? Viimati nägi ta venda lossis ema kõrval voodis lebamas. Kõiksugused arstid, nõiad ja maagid arutamas, kuidas saaks noormehe ja kuninganna transist välja tuua. Nüüd aga oli Richard siin- täitis Nende käske. Kus oli siis tema ema? Mida nad temaga olid teinud? Ja kuhu viidi Annabel, tema perekonna ainus täie mõistuse juures olev liige? Need mõtted ajasid poisi nii kohutavalt vihaseks, et ta tundis nagu oleks tema võimuses trellid ja ahelad lahti murda.

Nähes kuidas raudrüüs mees tema õe ja saatjatega ukse taha kadus, tõusis poiss raevukalt püsti, tahtes neile järgneda. Kongis toimus täielik kaos- inimesed olid täis lootust ja segadust. “Ta päästab meid,”"üks on veel,”"tüdruk on meie viimane lootus,” kostusid seal olijate hüüded. Järsku jäi kõik aga vaikseks ja nad istusid tagasi oma kohtadele. See sama vana naine tiris ka poisi istuma. “Sina,” sosistas ta vaevu kuuldavalt. “Sind toodi koos tüdrukuga. Siis oled võibolla ka sina?”

Poiss ei teadnud mida vastata, kuid vanaeit ei oodanudki vastust, ta teadis niigi. “Istu rahulikult meie sekka. Tee nagu kõik oleks korras.”

Oliver võttis vana naise nõu kuulda ning istus mullast põrandal lebavatele õlgedele teiste juurde. Ta pea oli täiesti tühi ning hinges oli tohutu valu ja kartus. Selline, milline valdaks meid kõiki, kui oleme just kaotanud oma kodu ja perekonna.

***

Annabeli ära viimisest oli möödas kolm päeva. Temast ei olnud ühtegi teadet, ta läks ja kadus täpselt nii nagu iga päev oli kadunud veel üks nende seast. Ainus vahe oli selles, et tüdruku viisid ära raudrüüdes mehed, teiste järel käisid koonlased. Siin aga oli kõik korrapärane. Hommikul toodi kõigile viil leiba, keedetud kartul ja terasest topsiga vett. Õhtusöögiks anti veel üks kartul. See oli kogu toit mis nad said. Vanaeit andis tihti oma jao Oliverile, kuigi poiss ei tahtnud võtta, jäi naine endale kindlaks. Kongis olijad ei suhelnud omavahel eriti. Siin oli igasuguseid inimesi ja iga päev viidi üks neist minema. Kuhu, ei teadnud keegi aga mõned arvasid, et neid söödetakse lohedele. Teised aga, et nende meeled mürgitati. Oliver uskus viimast.

Enamasti olid siin vanurid aga oli ka kaks nooremat naist, kolm meest ning neli last. Kokku 20 inimest. Üks kuskil 4 aastane laps oli ilmselt ühe naise poeg, kuna nad hoidsid kogu aeg käest kinni. Keegi polnud siin olnud üle kahe nädala. Oliverile jäi kohe meelde umbes tema vanune pähkelpruunide silmadega tüdruk, kes alati teistest eemale hoidis. Ta tundus kuidagi kurvem ja üksikum.

“Tulevad…” sosistas pisike poiss oma emale. Oliver vaatas ringi ja märkas, et kärbsepüüdjad on tagasi. Nad lendasid alla lohe taga olevast käigust, kandes suurt võrku endaga. Nende järel tulid trepist viis koonlast. Pannud võrgu maha hakkasid ebardid sealt inimesi välja võtma ning kärbsepüüdjad lendsaid tuldud teed tagasi. Tundus et kõik uustulnukad magavad. Üks koonlane avas kongi uksed ning teised hakkasid vangi langenuid sisse tassima.

Korraks tundus poisile nagu üks uustulnuk ei maganudki- ta oleks nagu näinud kuidas tema käest veeres mingi asi lohe poole. Kas talle ainult tundus või? Järgmisel hetkel tõusis roosa tolmupilv lohe poole ning too jäi seda uniselt vahtima. Koonlased ei märganud midagi hetkeni mil kongis olijad püsti tõusid ja ärevalt sosistama hakkasid. Kui ebardid sinna poole vaatasid oli juba hilja- smaragtroheline lohe langes valju mürtsatusega muldpõrandale maha ning ennem kui nad reageerida jõudsid juhtus nende endiga sama.

Kõik uustulukad- neli meest ja üks naine tõusid kiiresti püsti ning jooksid kongis olevaid vange vabastama. Naine tuli kohe Oliveri juurde ning muukis tema ahela lahti. Seejärel võttis ta tal käest ning ütles:”Tule!”

“Aga Annabel?” küsis poiss. “Tema peab ootama,” lausus naine. Ta lausus seda nii rahulikul häälel, et poissi valdas meeleheide. Ta ei tahtnud minna!

“Sa pead tulema,” hõikas nende juurde tulnud mees- üks uustulnukatest. “Me riskisime oma eluga, et sind päästa. Küll me saame ka su õe kätte, ära muretse. Nad ei julge talle midagi teha.”

Mees haaras ta teise käe ning Oliver tundis, et ta peab nendega minema.  Et ta peab oma õe siia maha jätma. Vastuoma tahtmist hakkasid ta jalad liikuma ning ta läks nendega kaasa.

Poiss oli jõudnud vaevalt poolele muldtrepile, kui häiresignaal valjult uilgama hakkas. Naine ja too mees olid endiselt Oliveriga, teised mehed aitasid teisi vange. Osad vanurid polnud veel kongist välja jõudnudki. Häirele järgnevalt hakkas kongi põrandalt tõusma rohelist tossu ja juba vajusid esimesed vanurid muldpõrandale maha. Ka avanes lohe kõrval olev uks ning sealt tormas neile järele kümmekond koonlast. Poiss kiirustas sammu, lootes, et enamus vange pääsevad.

“Vanaisa!” hüüdis väike poiss, silmad täis hirmu, nähes kuidas esimene koonlane tõmbas ühe vanamehe enda haardesse. Kohkunud ilmega võttis ema poisi sülle ning kattis ta silmad kätega. Sedasi poissi hoides ronis ta vahepeal komistades mööda treppi edasi.

Trepi lõppedes jõudsid nad pisikesse ruumi, kuhu esialgu tekkis ummik. Inimesed ei saanud enam edasi. Mees kes Oliveriga oli lükkas raske terasest ukse nende pea kohal eemale ning sisse paistis ere päikesevalgus, mis all olijaid korraks pimestas. Kongi olles polnud neil aimugi kas on päev või öö, ainult söögiajad reguleerisid nende aega.

Mees ronis koopast välja, naine tema järel ning nad hakkasid teisi aitama. Jõudes välja nägi Oliver, et üks kuningriigi hõljuk maandus sinna samasse lohekoopa ette ja alla lasti puust redel. Kõik kes välja said jooksid kohe sinna poole ning ronisid üles. Poiss aga ootas. Ta otsis toda pruunide silmadega tüdrukut aga ei näinud. Juba ilmuski viimane uustulnukatest nähtavale ning hakkas ust tagasi kinni lükkama, kuid Oliver peatas ta, joostes sinna ning pistes pea tagasi alla. Sealt vaatasid talle vastu pähkelpruunid uimased silmad. Poiss kahmas tüdrukul käest ning tiris teda üles poole. Ust sulgeda tahtnud mees tuli talle appi ning tõstis kerge vaevaga tüdruku maapinnale.

Kiiresti sulges ta terasukse, võtti tüdruku sülle ning hüüdis Oliverile:”Lähme nüüd, kähku, su tüdruk on siin!” Seda kuuldes hakkas poiss hõljuki poole jooksma ega vaadanud enam tagasi.

Jõudnud hõljukisse nägi ta aknast kuidas koopasuu uuesti avanes ning esimene lohe sealt välja tuli. Tema järel teine ja kolmas. Ja siis veel paar tükki. Nad olid juba kõrgel, kuid osad lohe tulekeeled puutusid ikka nende laeva. “Ära muretse,” lausus teda päästnud naine. “Nad ei tule praegu koopast kaugele. Muna on nüüd seal.” “Muna?” küsis poiss, kuid naine ei vastanud ja kõndis eemale.

Peagi oli hõljuk lohekoopast kaugel aga poisil polnud ikka veel aimugi, kes teda päästnud olid, mis saab tema õest ja kuhu nad lähevad.

Leivategu

2 korda olen leiba ka varem teinud. Üks kord oli palju aastaid tagasi, kui tuli väga hea leib aga kahjuks ei mäleta enam toonast retsepti. Tean, vaid et juuretise asemel oli õlu ja sisse pandi ka suhkrusiirupit…

Teine kord tegin leiba oktoobris. Kuna juuretist mul polnud ja ma ei teadnud kust võiks seda saada, tegin selle ise. Keefir seisis koos rukkileivaga mitu päeva soojas kohas. Ilmselt siiski jäi tookord mu leiva hea maitse selle taha, et oli halb juuretis ja panin vist natuke liiga vähe jahu kah… Juuretis pidigi õige hoo sisse saama alles kuskil neljandal kasutuskorral.

See leib tuli seest veidi toores ja võõra maitsega. Kohe kindlast ei saa ma öelda, et see hea oli, kuigi 1,5 aastane tütar sõi seda mõnuga. Isega ka sõin, kui juba tehtud oli aga iga ampsu juures vandusin, et enam kunagi leiba ei küpseta!

Ühel ilusal päeval tuli mees aga ämma juurest leivaga, mille talle oli tuttav küpsetanud. See maitses nii hea, et keele viis alla! Isegi vorsti ei tahtnud peale panna, sest ka ilma selleta oli uskumatult hea!

Peas kummitas kuskil nädal aega, et peaks jälle leiba tegema, kuni ühel päeval avastasin täiesti juhuslikult et Lõunakeskuse Taluturul müüaks juuretist! Võtsin siis uuesti selle leivategemise asja käsile. Kella 19 aeg panin 2 spl juuretist, 320 ml käesooja vett ja umbes 200 g rukkijahu sooja kohta seisma. Kui kell 24 magama läksin polnud see veel langema hakanud- et saaks vormi kerkima panna.

Kell 4 pisemale tütrele piima tegema minnes tundus aga, et nüüd oleks õige aeg see tainas valmis teha. Lisasin 2 spl suhkurt, 1 tl soola, umbes 4 spl linnase ekstrakti ja täisterarukkijahu kuni tundus, et on piisavalt paks… Siis jätsin sinna samma seisma. Kell oli 4:30 kui läksin magama tagasi. Muide, vormiks on mul tavaline ümmargune lahtikäiv koogi küpsetamise vorm. Mul lihtsalt polnud muud…

Pool 9 panin leiva koos veetopsiga ahju ning tegin tule alla. Peaaegu tund on juba seal olnud. Natuke oli kerkinud… Eks siis kuskil tunni pärast on näha mis mu leivast saab!

****

Neljas leib

Eile, 28. jaanuari õhul kell 17.30 võtsin juuretise külmkapist välja, et uus leib teha. Eelmine leib oli välimuselt väga isuäratav ja maitse oli kah hea aga mitte see millist ma oleksin tahtnud. Seega otsustasin veel katsetada.

Panin 2 spl juuretist, 240 ml vett ja rukkijahu umbes nii et tekiks keefiri taoline mass. Mulle tundus eelmine kord, et jäi veidi vedel, seekord panin siis rohkem. Jätsin selle segu jälle jahtunud pliidi peale seisma.

Kell 4:30 tegin pisemale piima ja siis tundus küll, et nüüd olen hiljaks jäänud. Lisasin kähku leivale 3 spl suhkurt, pool tl soola, linnase ekstrakti panin seekord rohkem 4 spl, kuigi soovitati panna vähem aga oma silm on ikka kuningas. Lisasin ka päevalille seemneid ja pähkleid. Ja täisterarukkijahu kuni oli jälle selline paras päts, mis ühes tükis ilusti seisis. Seekord määrisin ka vormi võiga kokku kuna eelmine kord kippus kinni jääma ja jätsin edasi kerkima.

Kella 9 aeg tegin tule alla aga leiva panin ahju kuskil 9:30 kui ahi soojaks läks. Seekord oli leib vähem kerkinud arvan, et magasin ikka öösel selle õige aja sõna otseses mõttes maha. Eelmine kord jäi mainimatta, et ahju panen ka topsi sooja veega ja iga veidi aja tagant pritsin leiba lisaks veel veega, et koorik mõnus krõbe jääks.

Kuskil 10:30 oli leib ilusasti ka kerkinud ja nägi jälle väga mõnus välja. Eks siis kui külalised tulevad on näha, mis sest asjast seekord saab ja kas ma saan lõpuks sellise leiva, millisest unistasin.

Leib sai väga hea. Aind linnaseekstrakti poleks tõesti pidanud nii palju panema aga see eriline maitse ei häirinud, vaid tegi leiva lihtsalt teistsuguseks. Seekord tuli leib pehmem ja õhulisem. Pool tundi oli laual ja juba ta ära söödigi

***

Viies leib

Kella 21 aeg panin jälle juuretise, 350 ml vett ja rukkijahu just sooja pandud pliidi juurde ootama. Seekord oli juuretis vedelam ja vahutas rohkem, kui eeleneval kahel korral.

Kell 8 hommikul oli tainas valmis, et lõpuni teha. Lisasin 3 spl suhkurt, 1 tl soola, seekord ka rosinaid ja pähkleid ning rukkijahu kuni tundus normaalse paksusega olevat. Jätsin seekord veidi vedelama lootes, et siis võibolla tuleb leib õhulisem ja pehmem. Jätsin sooja pliidi äärde seisma ja ootama.